Aktsia- ja rahaturud on rahutud ning stabiliseerumist pole lähiajal näha. Riigid ja inimesed elavad üle oma võimete. Ja elu kipub minema aina keerulisemaks. Minu isiklik arvamus on, et varem või hiljem tuleb harjuda mõttega, et investeeringud tulevikku tuleb igaühel endal teha. Ja mis veel tähtsam, nende investeeringute eest tuleb ka vastutus võtta.
Eestis ja ka mujal kasutusel olevad pensionisüsteemid on üles ehitatud nõnda, et töötajad koguvad töövõimelisel perioodil raha pensionifondidesse ja kogutud raha hakatakse neile välja maksma pensionieas. Pensionifondidesse kogutavat raha investeeritakse intressitoodetesse, võlakirjadesse, aktsiatesse, et pikaajaliselt investeeringut kasvatada.
Kõlab esmapilgul hästi, kuid tegelikkuses võtab selline pensionifondide skeem inimestelt vastutuse oma vara säilitamise ja kasvatamise eest. Fondide otsuseid võtavad vastu fondihaldurid, mitte raha investeeriv inimene ise. Jah, võib öelda, et fondi on võimalik vahetada – kuid teiseski fondis teeb kuhugi investeerimise otsuse fondihaldur, mitte inimene, kes on fondi raha sisse pannud. Ja praeguste näidete põhjal lõpeb asi sellega, et inimene, kes on kümme aastat raha fondi kogunud, on suures miinuses.
Mis siis ette võtta? Minu sõnum on see, et tulevikku silmas pidades tasub investeerida nii, et oma investeeringu üle oleks kontroll. Ma ei ütle, milline on parim investeering, sest see on igaühe jaoks erinev. Küll aga on vaja igal hetkel teada, mis investeeritud varaga toimub. Ehk iga inimene peab õppima ise investeerima.
Mina olen arvamusel, et peale teiste raha paigutamise kohtade tasub investeerida kinnisvarasse. Ka kinnisvara väärtus pole tõusude ja mõõnade eest kaitstud, kuid üldjuhul ei muutu see nulliks, nagu võib juhtuda näiteks aktsiatega. Oma maja või korter annab kindluse tuleviku suhtes ja võiks olla üheks peamiseks pensionisambaks tulevikku vaadates.
Toon näiteks ühe võimaliku stsenaariumi. Üks inimene elab üüripinnal ja investeerib pensionifondi, lootes selle tootlusele. Teine on pensionifondi investeerinud minimaalselt, kuid ehitanud endale korraliku maja ja on pärast laenu tagasimaksmist kinnisvara omanik. Pensionieas eelistaksin mina olla see teine inimene, kellel on oma maja, sest ma tean siis, et ka kõige mustema stsenaariumi korral saan maja müüa ning ikkagi ära elada, kolides kas või üürikorterisse. Aga mida peab tegema kogu elu üüripinnal elanud inimene, kui ta avastab, et pensionifondi kogutud raha on enamikus kadunud?
Seega võtke vastutus ja investeerige kinnisvarasse, mõeldes kinnisvarast kui ühest tähtsamast pensionisambast!
Olete te kunagi mõelnud, et mis siis kui koliks õige soojale maale?
Unistanud sageli, et võiks ju omada elamist Vahemereääres kus soe päike ja
kaunis meri oleksid igapäevased kaaslased. Samas aga toonud ennast tagasi
reaalsusesse teadmisega-aga kuhu siis minna?? Milline lahendus oleks just
minule kõige parim?
Hetkel on väga suurt populaarsust kogumas Türgi
Vahemereäärne piirkond. Just Türgi majandus on viimastel aastatel arenenud väga
jõudsasti. Kinnisvara sektoris on toimunud märkimisväärsed muudatused
positiivsuse suunas. Hinnad sealses piirkonnas on vastuvõetavad ka kõige
tundlikumale kliendile. Kuna meie firma
omab suurt osa kinnisvara turust Vahemereäärses Alanya piirkonnas siis tänu sellele
suudame pakkuda parimaid kinnisvara lahendusi puhkuse harrastajaile,
investoritele kui ka neile kes soovivad oma elu püsivalt Türki rajada. Kinnisvara
ostmine on muutunud välismaalastele lihtsamaks kui kunagi varem. Pakume
erinevaid kinnisvara objekte Vahemereäärses Türgis, olgu selleks siis
ühetoaline korter või koguni imelise asukohaga luksus villa. 
